
Source: Maren Toom moodboard - Sünnist saati saatust sa kannad, Doris Kareva. Emakeelepäeval.
ℍ𝐚𝓵l נ𝐀 𝔳คĻǤẸ

Source: Maren Toom moodboard - Sünnist saati saatust sa kannad, Doris Kareva. Emakeelepäeval.
ℍ𝐚𝓵l נ𝐀 𝔳คĻǤẸ
Kui ma sind taga ajan,
kuigi sa ei jookse mu eest,
kuidas see visuaalselt välja võiks näha?
Et jooksen ringi
ja ringi
ja ringi
ja sina üritad
kogu aeg
näoga mu poole olla?
Keeruline.
Viimaks taban su.
Jooksen hooga ligi
lausa sulle otsa,
ja pidurdada jaksamata
löön su ninaluu peaga puruks.
Veri purskab,
üritad käega seda kinni hoida,
oigad ja ahhetad korraga.
Mina isegi ei kahetse korralikult.
Mis mõttes
sa lasid mul
nii kaua
endale järele joosta?!
Mu hingetoru on katki
sest hingeldamisest.
Lihased on krampis.
Mul on halb.
Kuidas sa võisid?!
Sa ei oska midagi teha
peale luriseva hingamise.
Ega ses olukorras oskagi.
Ma ju tean.
Pool aega ajad sina mind taga,
kuigi ma kuhugi ei jookse.
pean sind kalliks
väärtuslikuks
armsaks
pean iga lugejat kalliks
sind eriti
kõik need sõnad
on just sulle
nii head
kui oskasin valida
parimad täpseimad just need
saa neist aru
saa minust aru
saa minust aru
You left papercuts on the surface
Thin lines across my heart
They’ll find their purpose
If we stay apart
I won’t let another wander
Where you once moved through my soul
I used to bend like grass in wind
Waiting for you to make me whole
I would’ve handed you midnight
Every horizon I could hold
I was sunlight once beside you
Then your silence turned it cold
I look down from every rooftop
Every ledge where I stand
Just to keep your thoughts restless
With the fear you can’t withstand
So I stepped from the highest tower
In the loneliest part of this town
And suddenly there was only sky
No gravity pulling me down
Now I drift between the cloudlines
A shadow you can’t deny
You search for me in passing faces
I’m the flicker in your lover’s eye
mhmh.
loomulikult välja mõeldud vabandused.
kõhuvalu (kellel poleks? väike asi, kannata ära)
peavalu (kellel poleks? väike asi, kannata ära)
vistrikud (see pole mingi probleemgi, oled lihtsalt kole)
menstruatsioonihädad (naistel käibki nii. väike asi, kannata ära)
iiveldus (kellel poleks? väike asi, kannata ära)
pearinglus (kellel poleks? väike asi, kannata ära)
enesetapumeeleolu (kellel poleks? väike asi, kannata ära)
No kui väga häirib, tea: saad mehele, läheb üle.
Hiljemalt kui lapse sünnitad.
positiivsest küljest
mõtle see hommik kui sa prussakana ärkad
võib olla kõige toredam päev
tööle nigunii ei tahtnud minna
võid vabalt linnapeale sibada
sul nüüd ekstra paar jalgu ju
näiteks mõnes mõttes ongi hea
kui too veski vetepääl nõnda unaruses
on kohe rohkem mida igatseda
meest ja selle tulemist ja riistu ja
ja kas pole vahva naabrimehega kohut käia
seisabki hästi meeles
mis tõsist rõõmu sulle tõekõnelemine teeb
või mingi tegelt suht lahe
kui su ainusündinud poeg saab ristile taotud
nendesamade surelike poolt
keda ta är päästma läks
sessuhtes vähemal tegi see päris hea loo
keegi ikka jutustab edasi
ja ise usub ka
äkki ongi tore rahnu mäest üles veeretada
vähemalt igav ei hakka
Pehmete tammelehtede vihin
Kesk palavat juulit
Kõla nii kaunis neil valedel
Su verevail huulil
Su soojust täis paitused
Saand tapvaks vaikuseks
Need loputan soolavees maha
raadio
kšššš
lahe põhjatippu uus aktiivne madalrõhkkond ja selle servas on meil üksikuid sajuhooge. Puhub tugev lääne- ja loodetuul. Õhutemperatuur on öösel…
kšššš
carglas parandab carglas paigaldab
kšššš
baby!
where the hell is my husband
what is takin him
kššš
kuuasime Georg Friedrich Händeli Viiulisonaat A-duur. mängisid Andrew Manze viiulil ja
kššs
Ta istus helesinistest unistustest kootud
Nüüd murest mustaks tõmbund kampsuni sees
Jalg üle põlve põimund, silmis pilk nõutu
Hääl veidi kulunud ja suits oli ees
Mõtted tumedad nii mõlkusid tal valjult
Polnud põhjust nende peitmiseks
Kas hüppan alla silla pealt või kaljult
Ta valis viisi hinge heitmiseks
Kord vestlemata jäi üks vestlus…
űhe klubi õues, seina ääres maas.
Üsna üürikeseks jäi selle kestvus,
kahe inimese vahel, kes arvasid, et ei kohtu iialgi taas…
Tere Aki, kuis läheb kah?
Laususid läikivad lopsakad huuled,
Hüvastijätuks saigi see mahv,
Vesteldes karges sügistuules.
Meeles mõlkumas ammune märkus,
Kondiste sõrmede vahel hõõgumas pooleni suits.
Metafooriks muutunud elutarkus,
kui kleepuv-magusate huulte poolt lausutud loits.
Eemal on näha vast armunuid,
embamas kesk parkimisplatsi.
Ja tähistaeva taustal vestlust nautivaid,
keda on lausa mitu värvikat satsi.
Ka me kunagi oleme neid teid seal käinud,
muru oli meie tallatud radade all must.
Tookord seal kõndimas me ette ei näinud,
Et tulevik sunnib sulgema päris mitutki ust.
Kuid omamoodi traditsiooniks hakkab saama
Uste avamine mälestuste vooluvees
Kus ulpides nüüd nagu üksik saarmas
Teades millistel hetkedel ootab midagi ees.
Ja nüüd vanema ning targemana,
Ei salga ma,et mõistad miks kaldun arvama,
Et jätaks mõned teed käimata
ja suitsud sinuga seina ääres suitsetamata.
Sest kuskil seal, uste ja radade taga
on üks tüdruk, kellest sirgunud naine.
Ja kes ei väärinud seda, tol õhtul, seal klubi uste taga…
isegi kui vabandad, et sa polnud kaine.
~xox♡ PriyaAkira
Selles udukaares on tunda sügisemekki; kuidas ta suudleb tagaaia maapinda, kaardub iga kuldse lehe juures, annab hingamisruumi, aga jääb ikka ligi. Selles päikesekumas on tunda sügisevärve; ei ole teada kas ta naasebki, piilub meid üle tiheda aasa, paitab ninale ereda täpi, on olemas nendel kargetel hetkedel. Selles vihmasabinas on tunda sügiselaulu; kudamoodi saaks vaigistada selle meelehärmi, lihvida tema noote, tuua õrnus tagasi, sest sügis ise ju taandus suve raiust haardest, et taaskohtud talvega, leides kauaotsitud kodutunne — ta hoiab oma hinge, paitab oma kuldset, härmas pead.
Seal ta nüüd särab, mu kordumatu
Unistuste armastatu
Murul, päiksekiirte vannis
Armsalt silmad kinni tantsib
Murdund südame tükid ja puru
Kõik tunded, mis siiani alla surund
Müün maha keelatud viljade turul
Kus nõudlust, seal pakkumist
Pärast iga algust ja lõppemist
Tahan ikka vaid temaga istuda murul
Kus salvava üksinduse tühjus ei näri
Mu purunend südame plekid ei määri
Võiks sinuga siin murul lihtsalt uneleda
Anna andeks, kui magama jään
Mine metsa —
vaata tõtt
männipuuga
suudle kuuse-
okast, mis Su
peopesas on
& hinga sisse
samblalõhna;
lase oma kehal
ka meelel taas-
avastada midagi
mis oli kord Su
südameasi, olla
loodusega sõber
kasvõi paariks
üürikeseks minutiks
Sinu välkkiirest
päevast. 🌲
Lainete kohina valguses, kõrgete tunnete tuultes, selle helge hetke kallistuses on ju nii mõndagi kogeda; hoida kõvasti kinni higisest käest, värisevast südamest, mis kardab haiget saada, kelleski kallist, sõnast, mis paitab hinge, kui päikesekiir ninale varje lõi ja kirjutada sellest üks eepos, kuidas merekarbi terav äär su peopesa muljus, varbad sügaval liivas, mõttes soovid, mille kaugemad kajad ei jõuagi õigesse kõrvu, tänavasumm on kole vali, milleks üldse üritada kui häält ei ole, hammas peale ei hakka ja üüratut tahet midagi muuta ei ole, aga j ä ä siis sellesse idüllilisse roosamannalisse õhtupoolikusse, mille müürid õige pea maha lagunevad, koos selle kullakarva päiksega, mis äsja mere taha loojus.
Miinus märk sulu ees,
suunab mu aknast välja pea ees.
Miinus märk sulu ees,
tekitab kurbust minu sees.
Miinus märk sulu ees,
paneb mu tundma nagu hingaks vees.
Hüpotees on järgmine:
Miinus märk sulu ees,
on palju hullem, kui hambaprotees.